Maarja – igavene neitsi
”Neitsi” on Maarja vanim ja tuntuim nö. lisanimi. Katoliku kirik õpetab, et Maarja oli neitsi elu lõpuni, hoolimata Jeesuse sünnitamisest ja Joosepiga abielus olemisest. Kõik kristlased usuvad Jeesuse neitsist sündimist (Lk 1:34–35), aga protestandid ei pea Maarjat igavese neitsina, sest usuvad, et ta sünnitas lapsi ka Joosepile.
Apostliku usutunnistuse väljend “sündinud neitsi Maarjast” tähendab protestantliku arusaama kohaselt, et Maarja oli neitsi Jeesuse sünnitamise ajani. Piiblile viidates väidetakse, et Jeesusel oli vendi (näit. Mt 12:46, 13:55), lisaks: ”[Joosep] ei puutunud temasse, enne kui Maarja oli poja ilmale toonud.” (Mt 1:25) ja ”[Maarja] tõi ilmale oma esimese poja” (Lk 2:7).
Siiski sõna “vend” tähendas tollel ajal ka isa või ema vendade-õdede lapsi ja onusid. Näiteks Aabram kutsus Loti vennaks, kuigi ta oli tegelikult Aabrami vennapoeg (1Ms 13:8, 12:5).
Matteuse väljend ”enne kui” on kreeka keeles heos hou (enne kui, kuni, mingi ajani) ja ei tähenda vältimatult seda, et mainitud asi oleks hiljem teistmoodi. Piiblis on teisigi kohti, kus heus hou ei pööra tegevust/olukorda vastupidiseks peale lauses käsitletud aega (näit. Ps 72:7 ja 112:8).
Iga juudi perekonda sündiv laps on esimene ehk esiklaps sõltumata sellest, kas perre sünnib teisi lapsi või mitte. Vaevalt, et iisraellased ootasid teise lapse sündimist, et võiksid sooritada esiklapse pühitsemise (2Ms 13:2).
Maarja poolt väljendatud imestus, kui ingel Gabriel teatab lapse sünnitamisest (Lk 1:34), viitab Maarja lubadusele olla igavesti neitsi. Kui Maarjal oleks olnud plaanis seksualne suhe Joosepiga, siis ta poleks imestanud, kuidas tema rasedus oleks võimalik. Ainuke sobiv selgitus Maarja imestusele on see, et Maarja oli andnud Jumalale vande olla igavesti neitsi. Kogu kristlik traditsioon toetab seda mõtet.
Aastatel 300–400 kirikuisad väitsid muu hulgas, et prohvet Hesekieli sõnad: “See värav peab olema suletud, seda ei tohi avada ja ükski ei tohi sellest sisse minna, sest Issand, Iisraeli Jumal, on sellest sisse läinud! Seepärast peab see olema suletud!” (Hs 44:2) viitavad Maarjale.
Maarja – uus Eeva
Paulus kirjutab: ”…Aadam, kes oli eeltähenduseks temast, kes pidi tulema. Sest kui ühe inimese üleastumise läbi paljud on surnud, siis seda kindlamini on paljudele saanud ülirohkeks Jumala arm ja and ühe inimese – Jeesuse Kristuse – armu kaudu… Sest otsekui tolle ühe inimese sõnakuulmatuse tõttu on paljud saanud patuseks, nõnda saavad ka selle ühe inimese kuulekuse läbi paljud õigeks.” (Rm 5:14–19, vt. ka 1Kr 15:21–22, 45–49) Samal viisil nagu Eeva uskus saatanat ja tõi patu maailma, uskus Maarja inglit ja tõi päästmise maailma.
Nii nagu Aadamat nii ka Jeesust kiusati aias (Eedenis – Getsemanes) (1Ms 3:1–5 ja Jh 18:1). Aadama ja Jeesuse surmaga on tihedalt seotud puu (Aadama viljapuu – Jeesuse ristipuu) (1Ms 3:6–7 ja Jh 19:17–18). Aadam oli enne vaimset surma (pattu) alasti puu juures, Jeesuse riided võeti ära enne surma (1Ms 2:25 ja Jh 19:23–24). Aadam ja Jeesus jäid (surma)unne, et neist võiks tulla uus elu (1Ms 2:21–22 ja Jh 19:34).
Selles valguses on Maarja roll päästeloos selgelt nähtav. Johannes, kelle juures Maarja elas peale Jeesuse surma, mainib Jeesuse ema evangeeliumi alguses (Kaana pulm) ja lõpus (risti all). Mõlemas kohas Jeesus kõnetab Maarjat esmapilgul kummaliselt – “naine”. Mitte “ema”, isegi mitte “Maarja”, vaid “naine”. Jeesuse sõnade valik viitab 1. Moosese raamatule.
”Naine” oli nimi, mille Aadam andis Eevale (1Ms 2:23). Eeva oli kõigi inimeste (alg)ema (1Ms 3:20), Maarjast tuli kõigi Jeesuse järgijate ema (Jh 19:27). Eeva andis Aadamale keelatud puu vilja (1Ms 3:6), Maarja andis uuele Aadamale, Jeesusele, ihu vilja – inimolemuse (Lk 1:42). Eeva pani Eedenis Aadama tegama esimese patu (1Ms 3) – Maarja, uus Eeva, pani Kaanas Jeesuse tegema esimese ime (Jh 2).
Madu (heebrea sõna võib tähendada ka lohemadu) meelitas aegade alguses Eeva pattu tegema ja Jumal ütles maole: ”… ma tõstan vihavaenu sinu ja naise vahele, sinu seemne ja tema seemne vahele
…” (1Ms 3:15). Piibli viimases raamatus kirjutatakse ”Suur tunnustäht sai nähtavaks taevas: naine, riietatud päikesesse… oli lapseootel… suur tulipunane lohe… seisatas naise ees, kes oli sünnitamas, et niipea kui ta on sünnitanud, süüa ära ta laps. Ja naine tõi ilmale poeglapse, kes karjasena hoiab raudsauaga kõiki paganaid… Ja taevas tõusis sõda: Miikael ja tema inglid hakkasid sõdima lohega… Lohe ei saanud võimust…” (Ilm 12:1-8).
Raudsauaga rahvaid karjatav poeg on viide psalmile, mis ennustab Jumala Poja tulemist (Ps 2:7–9). See poeg, Messias, on Jeesus – ja tema ema on Maarja. Maarja ”seeme” (Jeesus) purustas Saatana, nagu Jumal aegade alguses ennustas.
Maarja – uus lepingulaegas
Lepingulaegas oli iidses Iisraelis kõige püham ese. See oli tehtud akaatsiapuust ja kaetud kullaga nii seest kui väljast (2Ms 25:10–11). Saalomoni templis oli lepingulaegas kõige pühamas osas. Umbes aastal 587 eKr. peitis prohvet Jeremia laeka ära (2Mak 2:5–8) ja Jeesuse ajaks oli sellest kulunud umbes 600 aastat ning taastatud Jerusalemma templis ei olnud seda kõige pühamat eset.
Võime vaid ette kujutada Ilmutusraamatu esimeste lugejate mõtteid ja tundeid, kui peale seitsmendat pasunat (Ilm 11:5) (meenutab Jeeriko vallutamist Jos 6:13–15) ilmub seaduselaegas. Johannes kirjutab nägemuses: “Jumala tempel taevas avanes ning tema templis sai nähtavaks tema lepingulaegas, ja sündis välke ja kõuemürinaid ja pikselööke ja maavärin ja suur rahesadu.” (Ilm 11:19)
“Suur tunnustäht sai nähtavaks taevas: naine, riietatud päikesesse, ning kuu tema jalge all, ning pärg kaheteistkümnest tähest tema peas.” (Ilm 12:1) See naine sünnitab poja, kes karjatab maailma rahvaid raudse sauaga, ja taevas puhkeb sõda (vt. Ilm 12:5,7).
Vanas lepingulaekas oli Aaroni (iidse preestri) sau, uues lepingulaekas oli igavene Preester (Hbr 5:4–6) ja karjane raudse sauaga. Vanas lepingulaekas oli manna, taevane leib (2Ms 16:4,15), uues taevast tulnud igavene elu leib (Jh 6:48–50). Vanas lepingulaekas oli kirjutatud Jumala sõna, uus sünnitas Jumala lihaks saanud Sõna (Jh 1:14). Iisrael kandis sõjas kaasas vana lepingulaegast (Jos 6:13–17), uus taevane Iisrael peab oma vaimset võitlust uue lepingulaeka lähedalolus (Ilm 12:1–17).
2. Moosese raamat räägib, et kui laegas oli pandud paigale “siis pilv kattis kogudusetelgi ja Issanda auhiilgus täitis elamu” (2Ms 40:34). Luuka evangeeliumis ütleb ingel Maarjale midagi väga sarnast: “Püha Vaim tuleb sinu peale ja Kõigekõrgema vägi on varjuks sinu kohal…” (Lk 1:35). 2. Samueli raamatus ja Luuka evangeeliumis Maarja külaskäigust Elisabeti juurde on veelgi hämmastavamaid paralleele (2Sm 6:1–11ja Lk 1:39). Taavet tantsis ja kargles laeka ees preestri riietes (2Sm 6:14,16), preesterlikust suguvõsast olev Ristija Johannes hüppas ema ihus Maarja ees (Lk 1:5,41). Taavet ütles: “Kuidas võib Issanda laegas tulla minu juurde?” (2Sm 6:9), Elisabet ütles: ”Miks saab mulle osaks, et mu Issanda ema tuleb minu juurde?” (Lk 1:43). Taavet hõiskas rõõmust laeka lähedalolus (2Sm 6:15), Elisabet hüüdis õnnistuse kõva häälega Maarja lähedalolus (Lk 1:42). Laegas jäi Obed-Edomi majja kolmeks kuuks (2Sm 6:11), Maarja jäi Elisabeti juurde kolmeks kuuks (Lk 1:56). Laegas viidi lõpuks tagasi koju ja jõudis Jerusalema templisse (2Sm 6:12; 1Kn 8:1–11), Maarja läks koju tagasi ja tõi lihaks saanud Jumala Jerusalema templisse (Lk 1:56; 2:22).
Pärispatuta sigimine
Kirik õpetab, et Kristuse teenete pärast on Neitsi Maarja juba sigimise hetkest alates olnud hoitud kõigest pärispatu määrimisest ja et ta kogu oma elu jooksul ei langenud kordagi pattu.
Levinuimad vastulaused pärispatuta sigimise vastu on Pauluse sõnad: “sest kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest ning mõistetakse õigeks tema armust päris muidu…” (Rm 3:23–24) ja Maarja tänulaulu koht “mu vaim hõiskab Jumala, minu Päästja pärast” (Lk 1:47).
Pauluse mõtet võib mõista kolmel viisil: 1) kõik inimesed on teinud isiklikult pattu, 2) kõik inimesed on pärispatu all, 3) kõik inimesed = kõik, välja-arvatud erandjuhtumid, kelle mainimiseks Paulusel ei olnud kontekstiliselt põhjust.
Esimene viis ei või olla õige, sest näiteks enne sündimist või beebieas surnud lapsed ei ole võinud teha isiklikult pattu, sest selleks on vaja teadlikku ja vabalt valitud kurja.
Teine viis mõista on lause loogika koha pealt võimalikum, kuid Pauluse sõnad ei ole “kõik on pärispatu all”, vaid “kõik on teinud pattu”. Pealegi ei ole pärispatt iga inimese tegu, vaid armu, kirkuse ja pühaduse puudumine, millesse igaüks sünnib. Isegi kui Paulus olekski mõelnud pärispattu, teame lisaks Maarjale teisegi erandi: Jeesuse. Paulus ei öelnud “välja-arvatud Jeesus”, järelikult on võimalik, et lauses on ka Maarja erand.
Järele jääb kolmas võimalus. Reeglil on erandeid, ja nende loetlemine kontekstis ei olnud vajalik.
Mis puudutab Maarja kiituslaulu, siis Maarjagi vajas päästjat. Tema ainult sai erilise kingitusena Jumala armu ja pääste enne patu alla langemist ja enne Kristuse lunastustööd, mitte alles peale seda, nagu meie kõik ülejäänud. Ingel Gabriel tervitab Marjat sõnaga “armuleidnu” (Lk 1:28) ammu enne kui Jeesus hankis armu inimkonnale oma lunastustööga.
Kreekakeelne sõna kecharitomene (armoitettu) on perfektis, mis tähendab täielikult lõpuni viidud tegevust, millel on jätkuv mõju praeguselgi hetkel. Ladina ja paljud muud keeled, milles selline ajavorm puudub, on tõlkinud tervituse sõnad “täis armu/kirkust”. Kuidas oleks võinud Maarja olla täis kirkust ja täiuslikult armuleidnu, kui temas oleks olnud väikseimgi patu plekk? Jumal andis Maarjale armu juba enne, et ta oleks vääriline elukoht inimeseks tulnud, ääretult puhtale ja täiuslikule Jumalale. Maarja on “õnnistatud naiste seas” (Lk 1:42), isegi Eeva suhtes, kuigi Eevagi oli pärispatuta.
Taevasse võtmine
Maarja ihulik taevasse võtmine on loogilne järg pärispatuta sigimisele, sest surm on patu palk (Rm 6:23). Maarja ei astunud taevasse nagu Jeesus, vaid ta võeti sinna Jumala väes, nagu mõned vana lepingu pühad (Mt 27:52–53, 2Kn 2:11). Tugev asitõend Maarja taevasse võtmise toetuseks on see, et ükski vana tekst ei maini tema surnukeha või reliikvijaid. Apostlite ja märtrite surnukehad ja reliikviad pandi alati hoolikalt tallele ning neid austati. Maarja surnukehast ei ole aga jälgegi, kuigi ta oli Jeesuse emana kiriku tähtsaim liige.
Maarja mitmed ilmumised (Guadalupe, Lourdes, Fatima) ja ilmutustega seoses olevad imed tunnistavad Maarja taevasse võtmise poolt. Lisaks sellele tunnistab ka Piibel kehaliselt taevas olevast Jeesuse emast (Ilm 12:1,5).
Lõplik võti puhta sigimise ja taevasse võtmise mõistmiseks on siiski Maarja positsioon uue Eevana ja uue lepingulaekana. 1. Moosese raamatus on kolm tegelast, kes viivad inimkonna patu alla: Aadam, Eeva ja langenud ingel ehk Saatan (madu). Sellele vastab Ilmutusraamatu kolm tegelast, kes viivad inimkonna patu alt välja: Jeesus, Maarja ja ingel Gabriel. Viimased on selgelt esimestest kõrgeaulisemad. Kui Eeva loodi ilma pärispattu ja uus Eeva on temast kõrgem/aulisem, siis Maarja ei saanud olla pärispatu all.
Aadam ja Eeva tegid pattu, uus Aadam ja uus Eeva ei teinud. Aadam ja Eeva said taas põrmuks, uus Aadam ja uus Eeva on kirgastatud ihudega taeva aus. 2. Moosese raamat räägib, kuidas Jumal ise andis Moosesele täpsed juhised lepingulaeka tegemiseks, sest ta tahtis, et see oleks võimalikult täiuslik ja veatu olemaks tema kirjutatud sõna kandmise vääriline. Veelgi pühamaks, täiuslikumaks ja veatumaks tahtis Jumal teha Maarja, kes kandis enda sees Jumala lihaks saanud Sõna.