Tegijast

Esimene kokkupuude vaimsete asjadega toimus aastal 1985 kesk-kooli ajal.
Hakkasin küsima elu mõtte üle: miks elame? miks mina elan? mis on elu mõte? Omad vanemad ei osanud midagi muud mõistlikumat vastata, kui laste tegemine ja kasvatamine. Mind see vastus ei rahuldanud, sest oma kogemus oli näidanud, et elus on kannatust palju rohkem kui naudingut. Jada: “sünnin – kannatan – suren, lapsed teevad seda sama”, tundus nii mõttetuna, et otsustasin jätta kannatuse vahelt ära ja surra võimalikult kiiresti. Planeerisin juba enesetapu viisi.
Samal ajal tutvusin mehega, kes andis mulle lugeda “Tiibeti surnuteraamatu”. See oli nõukogude võimude poolt keelatud lamaistlik käsitsi mitme kopeerpaberi läbi trükitud. Surnuteraamat õpetas budistlikult, et elu on kannatus, kuid enesetapp ei ole lahendus, sest ees ootab uuestisünd sarnasesse olukorda, millest on üritanud põgeneda. Väljapääs on vaimne areng meditatsiooni ja muude vaimsete/füüsiliste harjutuste kaudu valgustumiseni või kõiksusega ühinemiseni.
Sellest ajast algas elu täis lugemist idamaist budistlikku ja taoistlikku kirjandust, meditatsiooni ja füüsilisi harjutusi.
Peale sundteenistust nõukogude armees ja Eesti iseseisvumist, kuulsin esimest korda Kristusest ja Jumalast jehoovatunnistajatelt. Kuid nende kuulutus ja õpetus oli nii vastuoluline ning ei vastanud otseselt ühelegi mind vaevanule küsimusele. Jätkasin mediteerimist.
1992 rääkis üks hea sõber, et algab leerikool luterlikus kirikus. Otsustasin, et kui nii palju on loetud mitte-kohalolevate õpetajate kirjutisi, siis nüüd lähen kuulama, mida räägib vaimne õpetaja kohalolevana.
Lisaks leeritundidele hakkasin lugema kristlikku kirjandust ka kodus ja mediteerides püüdsin käsitleda uut teavet ning sisestada seda mulle sellel hetkel kodusesse maailmapilti.
Ühe meditatsiooni ajal tuli selgelt “valgus” Buddha sõnadele toetudes: “Kui te näete, et tuleb suurem õpetaja kui mina, siis minge tema juurde.” Taipasin, et Jeesus on Jumal ja Temast suuremat õpetajat ei ole. Võib öelda, et sellest hetkest sai minust kristlane.
Asusin kirikusse tööle, mind ristiti ja läksin õppima diakooniat (kristlik hoolekandetöö). 1993 alustasin õpingud Usuteaduse Instituudis. 2000 pühitseti mind Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku diakoniks. Aastani 2002 olin EELK Karksi koguduse diakon.
Tundus nii, et minu töö/tee koguduse teenistuses ei ole päris see, mida peaksin tegema. Ja kui olukorrad järjest rohkem hakkasid sellel vihjama, kolisime perega Soome ning asusin ilmalikule tööle müügimehena.
Paari aasta pärast hakkasin siiski mõtlema, et kas läheksin tööle ka siis, kui see oleks minu viimane päev elada. Läksingi tööd küsima kohalikust psühhiaatria haiglast ja asusin õppima põetajaks.
Vaimset toitu käisin hankimas erinevates kogudustes, põhiliselt nö. vabades suundades. Lugesin palju kristlikku kirjandust nii soome kui inglise keeles. Kuid mingil hetkel hakkas järjest rohkem kummitama mõte õige Kristuse kiriku leidmisest. Kõik need erinevad raamatud ja jutlustajad kippusid rääkima üksteise vastu lausa otsustavates asjades. Sageli juhtus nii, et üks väidetavalt Püha Vaimuga täidetud õpetaja väitis, et asi on nii, hetke pärast teine samasugune väitis, et mitte nii vaid hoopis vastupidi.
Soome luterlik kirik, mille liige olin, on allutanud end nii palju ilmalikule riigile ja seadustele, et on loobumas piibellikest ja oma tunnistuskirjade põhimõtetest.
Eelmainitud asjad panid mind otsima Kirikut, milles Jumala tõde, mis on üks, oleks avaldatud ka ühena. Kirikut, mis ei paindu loobuma jumalikest põhimõtetest ilmaliku surve all.
Ühel hommikul palusin Jumalalt selget juhatust Tema õige kiriku leidmiseks. Kuna ei osanud muud teha, siis lülitasin sisse arvuti ja kirjutasin Googleen mingi õiget kirikut või kogudust puudutava otsingusõna. Tulemuseks avanesid Katoliku kiriku kodulehtede pealkirjad, mille hulgas oli ka viidetes olev Hyviä Uutisia.
Olles lugenud hulga artikleid katoliku kiriku kohta 2 nädala jooksul, helistasin ja leppisin kokku Turu katoliku koguduse preestriga kateheesi (õpetuse) alustamieks.

15.5.2011 võeti mind Kirikusse ja sain kinnituse sakramendi. Olen lugenud hulga katoliiklikku krjandust, osalenud Pühal Missal, palvetanud Roosipärga ja veendumus õigest otsusest on pidevalt kinnitunud. Olen jõudnud Tõele nii lähedale kui selles maailmas on võimalik.

Võib tunduda, et olen mingi rahutu hing, kes hüppab ühest usundist ja kirikust teise. Päris nii se siiski ei ole. Kui mõelda, et kõik usundid on sügavaimalt olemuselt ühesugused, siis küll, kuid sellise väitega võib lagedale tulla vaid inimene, kes:

1. ei tea mitte midagi sellest, mida erinevad usundid õpetavad või
2. ei taha mõista nende õpetuste sisu või
3. on täiesti ükskõikne õpetuste sisu suhtes.

Nii võib mõelda vaid juhul, kui oletada, et usundi sisu ei ole mitte tõde ja selle otsimine, vaid näiteks tunnetamise ja teadlikuse muutmine, hoolekanne, kultuuriline või lohutuslik harrastus või miski muu selletaoline. Kristlus õpetab paljusid asju teisiti ja kohati lausa risti vastu kõigi teiste maailma usunditega.

Katoliku mõttemaailma kohaselt võib usundid seada järjekorda TÕE sisalduse järgi:

1. Katoliiklus ja ortodokslus (ainuke erinevus on paavsti autoriteet).
2. Protestantlus ja muud ”eraldunud vennad”, kelle usk põhineb Piiblile.
3. Traditsiooniline juutlus, mis kummardab Jumalat, kuid mitte Kristuse kaudu.
4. Islam, suurim teistlikest valeõpetustest.
5. Hinduism, müstiline panteism.
6. Budism, panteism ilma Jumalata.
7. Modernne juutlus, unitarism, konfutsianism, modernism ja ilmlik humanism, milles pole müstilist ega üleloomulikku religiooni vaid ainult eetika.
8. Puuslikukummardamine.
9. Satanism.

Ehk siis, mida kaugemal Kristuse nähtavast maapealsest ihust, seda vähem tõde (Jh 14:6)

 

Neitsi Maarja?

Neitsi Maarja
Neitsi Maarja ja tema tähtsus on tõenäoliselt paavstluse kõrval suurim protestante ja katoliiklasi eraldav asjaolu. Katoliiklik suhtumine Maarjasse tundub protestantidele sageli liialdusena. Piiblis on Maarjast otseselt juttu üsna vähe ja seetõttu peetakse enamust traditsiooniliste kirikute (katoliku ja ortodoksi) arusaamu ekslikeks.

Maarja – igavene neitsi
”Neitsi” on Maarja vanim ja tuntuim nö. lisanimi. Katoliku kirik õpetab, et Maarja oli neitsi elu lõpuni, hoolimata Jeesuse sünnitamisest ja Joosepiga abielus olemisest. Kõik kristlased usuvad Jeesuse neitsist sündimist (Lk 1:34–35), aga protestandid ei pea Maarjat igavese neitsina, sest usuvad, et ta sünnitas lapsi ka Joosepile.

Apostliku usutunnistuse väljend “sündinud neitsi Maarjast” on otsustav, sest apostliku usutunnistuse formuleerimise ajal Maarja ei oleks olnud enam neitsi. Protestantliku arusaama kohaselt tähendab usutunnistuse lause vaid seda, et Maarja oli neitsi Jeesuse sünnitamise ajani. Piiblile viidates väidetakse, et Jeesusel oli vendi (näit. Mt 12:46, 13:55), lisaks viidatakse: ”[Joosep] ei puutunud temasse, enne kui Maarja oli poja ilmale toonud.” (Mt 1:25) ja ”[Maarja] tõi ilmale oma esimese poja” (Lk 2:7).

Siiski sõna “vend” tähendas tollel ajal ka isa või ema vendade-õdede lapsi ja onusid. Näiteks Aabram kutsus Loti vennaks, kuigi ta oli tegelikult Aabrami vennapoeg (1Ms 13:8, 12:5). Piiblit kasutades võib näidata, et Jeesuse mainitud “vennad” ei olnudki Maarja ja Joosepi lapsed (Gl 1:18–19, Mt 10:2–3, Jh 19:25, Mt 27:56).

Matteuse väljend ”enne kui” on kreeka keeles heos hou (enne kui, kuni, mingi ajani) ja ei tähenda vältimatult seda, et mainitud asi oleks hiljem teistmoodi. Piiblis on teisigi kohti, kus heus hou ei pööra tegevust/olukorda vastupidiseks peale lauses käsitletud aega (näit. Ps 72:7 ja 112:8).

Esimese pojaga seoses on nii, et iga juudi perekonda sündiv laps on esimene ehk esiklaps sõltumata sellest, kas perre sünnib teisi lapsi või mitte. Vaevalt, et iisraellased ootasid teise lapse sündimist, et võiksid sooritada esiklapse pühitsemise (2Ms 13:2).

Maarja poolt väljendatud imestus, kui ingel Gabriel teatab lapse sünnitamisest (Lk 1:34), viitab Maarja lubadusele olla igavesti neitsi. Kui Maarjal oleks olnud plaanis seksualne suhe Joosepiga, siis ta poleks imestanud, kuidas tema rasedus oleks võimalik. Ainuke sobiv selgitus Maarja imestusele on see, et Maarja oli andnud Jumalale vande olla igavesti neitsi. Kogu kristlik traditsioon toetab seda mõtet.

Aastatel 300–400 kirikuisad väitsid muu hulgas, et prohvet Hesekieli sõnad: “See värav peab olema suletud, seda ei tohi avada ja ükski ei tohi sellest sisse minna, sest Issand, Iisraeli Jumal, on sellest sisse läinud! Seepärast peab see olema suletud!” (Hs 44:2) viitavad Maarjale.

Maarja – uus Eeva
Paulus kirjutab: ”…Aadam, kes oli eeltähenduseks temast, kes pidi tulema. Sest kui ühe inimese üleastumise läbi paljud on surnud, siis seda kindlamini on paljudele saanud ülirohkeks Jumala arm ja and ühe inimese – Jeesuse Kristuse – armu kaudu… Jah, ühe inimese üleastumise tõttu on surm valitsenud kuningana selle ühe kaudu… Nõnda siis, nagu ühe üleastumise läbi tuli kõigile inimestele surmamõistmine, nii on ka selle ühe õigusteo läbi kõigile inimestele saanud õigekssaamine eluks. Sest otsekui tolle ühe inimese sõnakuulmatuse tõttu on paljud saanud patuseks, nõnda saavad ka selle ühe inimese kuulekuse läbi paljud õigeks.” (Rm 5:14–19, vt. ka 1Kr 15:21–22, 45–49) Samal viisil nagu Eeva uskus saatanat ja tõi patu maailma, uskus Maarja inglit ja tõi päästmise maailma.

Nii nagu Aadamat nii ka Jeesust kiusati aias (Eedenis – Getsemanes) (1Ms 3:1–5 ja Jh 18:1). Aadama ja Jeesuse surmaga on tihedalt seotud puu (Aadama viljapuu – Jeesuse ristipuu) (1Ms 3:6–7 ja Jh 19:17–18). Aadam oli enne vaimset surma (pattu) alasti puu juures, Jeesuse riided võeti ära enne surma (1Ms 2:25 ja Jh 19:23–24). Aadam ja Jeesus jäid (surma)unne, et nende küljest võiks tulla uut elu (1Ms 2:21–22 ja Jh 19:34).

Selles valguses on Maarja roll päästeloos selgelt nähtav. Johannes, kelle juures Maarja elas peale Jeesuse surma, mainib Jeesuse ema evangeeliumi alguses (Kaana pulm) ja lõpus (risti all). Mõlemas kohas Jeesus kõnetab Maarjat esmapilgul kummaliselt – “naine”. Mitte “ema”, isegi mitte “Maarja”, vaid “naine”. Jeesuse sõnade valik ei osuta seda, et ta ei austanud oma ema (Jeesus täitis käsud täiuslikult – ka neljanda), vaid see viitab 1. Moosese raamatule.

”Naine” oli nimi, mille Aadam andis Eevale (1Ms 2:23). Eeva oli kõigi inimeste (alg)ema (1Ms 3:20), Maarjast tuli kõigi Jeesuse järgijate ema (Jh 19:27). Eeva andis Aadamale keelatud puu vilja (1Ms 3:6), Maarja andis uuele Aadamale, Jeesusele, ihu vilja – inimolemuse (Lk 1:42). Eeva pani Eedenis Aadama tegama esimese patu (1Ms 3) – Maarja, uus Eeva, pani Kaanas Jeesuse tegema esimese ime (Jh 2).

Madu (heebrea sõna võib tähendada ka lohemadu) meelitas aegade alguses Eeva pattu tegema ja Jumal ütles maole: ”… ma tõstan vihavaenu sinu ja naise vahele, sinu seemne ja tema seemne vahele
…” (1Ms 3:15). Piibli viimases raamatus kirjutatakse ”Suur tunnustäht sai nähtavaks taevas: naine, riietatud päikesesse… oli lapseootel… suur tulipunane lohe… seisatas naise ees, kes oli sünnitamas, et niipea kui ta on sünnitanud, süüa ära ta laps. Ja naine tõi ilmale poeglapse, kes karjasena hoiab raudsauaga kõiki paganaid… Ja taevas tõusis sõda: Miikael ja tema inglid hakkasid sõdima lohega… Lohe ei saanud võimust…” (Ilm 12:1-8).

Raudsauaga rahvaid karjatav poeg on viide psalmile, mis ennustab Jumala Poja tulemist (Ps 2:7–9). See poeg, Messias, on Jeesus – ja tema ema on Maarja. Maarja ”seeme” (Jeesus) purustas Saatana, nagu Jumal aegade alguses ennustas.

Maarja – uus lepingulaegas
Lepingulaegas oli iidses Iisraelis kõige püham ese. See oli tehtud akaatsiapuust ja kaetud kullaga nii seest kui väljast (2Ms 25:10–11), olemaks Jumalalt saadud kümne käsu kivilaudade vääriline. Saalomoni templis oli lepingulaegas kõige pühamas osas. Laekas oli lisaks seadusetahvlitele kuldne nõu mannaga ja Aaroni sau (Hbr 9:4). Umbes aastal 587 eKr. peitis prohvet Jeremia laeka ära (2Mak 2:5–8) ja Jeesuse ajaks oli sellest kulunud umbes 600 aastat ning taastatud Jerusalemma templis ei olnud seda kõige pühamat eset.

Võime vaid ette kujutada Ilmutusraamatu esimeste lugejate mõtteid ja tundeid, kui peale seitsmendat pasunat (Ilm 11:5) (meenutab Jeeriko vallutamist Jos 6:13–15) ilmub seaduselaegas. Johannes kirjutab nägemuses: “Jumala tempel taevas avanes ning tema templis sai nähtavaks tema lepingulaegas, ja sündis välke ja kõuemürinaid ja pikselööke ja maavärin ja suur rahesadu.” (Ilm 11:19)

Piibel jagati peatükkideks alles kesk-ajal, enne seda oli ka Johannese tekst ühtne jätkuv jutustus. Seetõttu võime lugeda 11. peatüki lõpu ja 12. alguse salmid üheks sündmuseks: “Suur tunnustäht sai nähtavaks taevas: naine, riietatud päikesesse, ning kuu tema jalge all, ning pärg kaheteistkümnest tähest tema peas.” (Ilm 12:1) See naine sünnitab poja, kes karjatab maailma rahvaid raudse sauaga, ja taevas puhkeb sõda (vt. Ilm 12:5,7).

Piltmõistatuse tükid leiavad oma koha. Vanas lepingulaekas oli Aaroni (iidse preestri) sau, uues lepingulaekas oli igavene Preester (Hbr 5:4–6) ja karjane raudse sauaga. Vanas lepingulaekas oli manna, taevane leib (2Ms 16:4,15), uus lepingulaegas kandis endas taevast tulnud igavest elu leiba (Jh 6:48–50). Vanas lepingulaekas oli kirjutatud Jumala sõna, uus lepingulaegas sünnitas Jumala lihaks saanud Sõna (Jh 1:14). Iisrael kandis sõjas kaasas vana lepingulaegast (Jos 6:13–17), uus taevane Iisrael peab oma vaimset võitlust uue lepingulaeka lähedalolus (Ilm 12:1–17).

Püha Vaim annab meile vihjeid Maarjast uue lepingulaekana ka Luuka kaudu. 2. Moosese raamat räägib, et kui laegas oli pandud paigale “siis pilv kattis kogudusetelgi ja Issanda auhiilgus täitis elamu” (2Ms 40:34). Luuka evangeeliumis ütleb ingel Maarjale midagi väga sarnast: “Püha Vaim tuleb sinu peale ja Kõigekõrgema vägi on varjuks sinu kohal…” (Lk 1:35). 2. Samueli raamatu jutustuses vanast lepingulaekast ja Luuka jutustuses Maarja külaskäigust Elisabeti juurde on veelgi hämmastavamaid paralleele (2Sm 6:1–11ja Lk 1:39). Taavet tantsis ja kargles laeka ees preestri riietes (2Sm 6:14,16), preesterlikust suguvõsast olev Ristija Johannes hüppas ema ihus Maarja ees (Lk 1:5,41). Taavet ütles: “Kuidas võib Issanda laegas tulla minu juurde?” (2Sm 6:9), Elisabet ütles: ”Miks saab mulle osaks, et mu Issanda ema tuleb minu juurde?” (Lk 1:43). Taavet hõiskas rõõmust laeka lähedalolus (2Sm 6:15), Elisabet hüüdis õnnistuse kõva häälega Maarja lähedalolus (Lk 1:42). Laegas jäi Obed-Edomi majja kolmeks kuuks (2Sm 6:11), Maarja jäi Elisabeti juurde kolmeks kuuks (Lk 1:56). Laegas viidi lõpuks tagasi koju ja jõudis Jerusalema templisse (2Sm 6:12; 1Kn 8:1–11), Maarja läks koju tagasi ja tõi lihaks saanud Jumala Jerusalema templisse (Lk 1:56; 2:22).

Nii nagu vana lepingulaegas oli väga keskne juutide jumalateenistuselus, nii peaks ka Maarja olema keskne kristlikus pühitsuselus.

Pärispatuta sigimine
Kirik õpetab, et Kristuse teenete pärast on Neitsi Maarja juba sigimise hetkest alates olnud hoitud kõigest pärispatu määrimisest ja et ta kogu oma elu jooksul ei langenud kordagi pattu.

Levinuimad vastulaused pärispatuta sigimise vastu on Pauluse sõnad: “sest kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest ning mõistetakse õigeks tema armust päris muidu…” (Rm 3:23–24) ja Maarja tänulaulu koht “mu vaim hõiskab Jumala, minu Päästja pärast” (Lk 1:47).

Pauluse mõtet võib mõista kolmel viisil: 1) kõik inimesed on teinud isiklikult pattu, 2) kõik inimesed on pärispatu all, 3) kõik inimesed = kõik, välja-arvatud erandjuhtumid, kelle mainimiseks Paulusel ei olnud kontekstiliselt põhjust.

Esimene viis ei või olla õige, sest näiteks enne sündimist või beebieas surnud lapsed ei ole võinud teha isiklikult pattu, sest selleks on vaja teadlikku ja vabalt valitud kurja.

Teine viis mõista on lause loogika koha pealt võimalikum, kuid Pauluse sõnad ei ole “kõik on pärispatu all”, vaid “kõik on teinud pattu”. Pealegi ei ole pärispatt iga inimese tegu, vaid armu, kirkuse ja pühaduse puudumine, millesse igaüks sünnib. Isegi kui Paulus olekski mõelnud pärispattu, teame lisaks Maarjale teisegi erandi: Jeesuse. Paulus ei öelnud “välja-arvatud Jeesus”, järelikult on võimalik, et lauses on ka Maarja erand.

Järele jääb kolmas võimalus, sest nagu märkasime, reeglil on erandeid, ja nende loetlemine kontekstis ei olnud vajalik.

Mis puudutab Maarja kiituslaulu, siis Maarjagi vajas päästjat. Tema ainult sai erilise kingitusena Jumala armu ja pääste enne patu alla langemist ja enne Kristuse lunastustööd, mitte alles peale seda, nagu meie kõik ülejäänud. Jumal oli päästnud Maarja enne Kristuse ristisurma ja ülestõusmist, juba Maarja sigimise hetkel. Ingel Gabriel tundub olevat samal joonel tervitades Marjat sõnaga “armuleidnu” (Lk 1:28) ammu enne kui Jeesus hankis armu inimkonnale oma lunastustööga.

Kreekakeelne sõna kecharitomene (armoitettu) on perfektis, mis tähendab täielikult lõpuni viidud tegevust, millel on jätkuv mõju praeguselgi hetkel. Ladina ja paljud muud keeled, milles selline ajavorm puudub, on tõlkinud tervituse sõnad “täis armu/kirkust”. Kuidas oleks võinud Maarja olla täis kirkust ja täiuslikult armuleidnu, kui temas oleks olnud väikseimgi patu plekk? Jumal andis Maarjale armu juba enne, et ta oleks vääriline elukoht inimeseks tulnud, ääretult puhtale ja täiuslikule Jumalale. Maarja on “õnnistatud naiste seas” (Lk 1:42), isegi Eeva suhtes, kuigi Eeva oli pärispatuta.

Taevasse võtmine
Maarja ihulik taevasse võtmine on loogilne järg pärispatuta sigimisele, sest surm on patu palk (Rm 6:23). Maarja ei astunud taevasse nagu Jeesus, vaid ta võeti sinna Jumala väes, nagu mõned vana lepingu pühad (Mt 27:52–53, 2Kn 2:11). Tugev asitõend Maarja taevasse võtmise toetuseks on see, et ükski vana tekst ei maini tema surnukeha või reliikvijaid. Apostlite ja märtrite surnukehad ja reliikviad pandi alati hoolikalt tallele ning neid austati. Maarja surnukehast ei ole aga jälgegi, kuigi ta oli Jeesuse emana kiriku tähtsaim liige.

Maarja mitmed kehalised ilmumised (Guadalupe, Lourdes, Fatima) ja ilmutustega seoses olevad imed tunnistavad Maarja taevasse võtmise poolt. Lisaks sellele tunnistab ka Piibel kehaliselt taevas olevast Jeesuse emast (Ilm 12:1,5).

Lõplik võti puhta sigimise ja taevasse võtmise mõistmiseks on siiski Maarja positsioon uue Eevana ja uue lepingulaekana. 1. Moosese raamatus on kolm tegelast, kes viivad inimkonna patu alla: Aadam, Eeva ja langenud ingel ehk Saatan (madu). Sellel vastab Ilmutusraamatus kolm tegelast, kes viivad inimkonna patu alt välja: Jeesus, Maarja ja ingel Gabriel. Viimased on selgelt esimestest kõrgeaulisemad. Kui Eeva loodi ilma pärispattu ja uus Eeva on temast kõrgem/aulisem, siis Maarja ei saanud olla pärispatu all.

Aadam ja Eeva tegid pattu, uus Aadam ja uus Eeva ei teinud. Aadam ja Eeva said taas põrmuks, uus Aadam ja uus Eeva on kirgastatud ihudega taeva aus. 2. Moosese raamat räägib, kuidas Jumal ise andis Moosesele täpsed juhised lepingulaeka tegemiseks, sest ta tahtis, et see oleks võimalikult täiuslik ja veatu olemaks tema kirjutatud sõna kandmise vääriline. Veelgi pühamaks, täiuslikumaks ja veatumaks tahtis Jumal teha Maarja, kes kandis enda sees Jumala lihaks saanud Sõna.

Vana testamendi tekst: “Tõuse, Issand, minema oma hingamispaika, sina ja su võimsuselaegas!” (Ps 132:8) avaneb Issand Jeesuse ja uue lepingulaeka, Maarja, taevasse võtmise valguses.

Neitsi Maarja Jumala ema.

Jumala ja kiriku ema

Protestantlikud kristlased süüdistavad katoliku kirikut selles, et see pöörab liiga palju tähelepanu Maarjale ja liiga vähe ainsale Päästjale, Kristusele. Kristus on ainuke eestpalvetaja ja lunastaja ning kiriku nägemus Maarjast eestpalvetajana ja kaaslunastajana tundub lausa ebajumalateenistusena või pühaduserüvetusena. Süvenegem aga nüüd natuke rohkem asjasse.

Maarja – Jumala ema

”Jumala Ema” või ”Jumalasünnitaja” (kr. Theotokos) on kindlasti Maarja aulisim tiitel, mis anti Maarjale aastal 431 Efesose oikumeenilisel kirikukogul. See täpsustab usu tõde, et Jeesus Kristus on Püha Kolmainsuse teine persoon ja seepärast tõesti Jumal (1Jh 5:20, Jh 1:1). Kuna Maarja sünnitas Jeesuse, kes on tõeline Jumal, on ta ka tõeline Jumalasünnitaja ehk Jumala ema. Ka Elisabeti hüüatus: “Miks saab mulle osaks, et mu Issanda ema tuleb minu juurde?” (Lk 1:43) viitab ilmselgelt Jeesuse jumalikule isikule.

Katoliku kirik ei jumalda Maarjat ega püüa vähendada Kristuse väärtust. Vastupidi, Kristus ise on tõstnud oma armus Maarja nii kõrgele kohale, et Maarja austamata jätmine jätaks tunnustamata selle, mida Jumal on Maarjas ja Maarja kaudu teinud. Nii nagu Tammsaare romaani kiitmine ei vähenda kirjaniku aud, nii ka Maarja – Jumala kauneima teose – ülistamine annab Jumalale au.

Maarja ülistamine ei ole ristiusu ülearune osa. Maarja ise ütleb Püha Vaimu poolt inspireerituna: “…vaata, nüüdsest peale kiidavad mind õndsaks kõik sugupõlved” (Lk 1:48). Maarja on austamise vääriline, sest Jumal on teinud temale suuri asju (Lk 1:48–49).

Maarja – kiriku ja usklike ema

Kui Aadam ja Eeva langesid pattu, Jumal ütles Saatanale: “Ja ma tõstan vihavaenu sinu ja naise vahele, sinu seemne ja tema seemne vahele, kes purustab su pea, aga kelle kanda sa salvad.” (1Ms 3:15) Selles ilmneb Maarja kutsumus uue Eeva ja Vabastaja emana. Viis salmi hiljem on kirjutatud, et Eevast tuli “kõigi elavate ema” (1Ms 3:20). See on vihje uue Eeva ehk Maarja saamisest kõigi (igavesti) elavate emakas.

Maarja saab Kristuse emaks, kui ta vastab ingli sõnadele jaatavalt: “Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi!” (Lk 1:38). Maarjast tuli ka kõigi Kristuses uue elu saavate ema, sest ta sünnitas nende üleloomuliku elu allika. See avab meile Vana testamendi sõnad: “… ma olen su sulane, su teenija poeg” (Ps 116:16)

“Kui nüüd Jeesus nägi risti kõrval seismas oma ema ja jüngrit, keda ta armastas, siis ta ütles emale: “Naine, vaata, see on su poeg!”Seejärel ütles ta oma jüngrile: “Vaata, see on su ema!”” (Jh 19:26–27) Sõnadega “Naine, vaata, see on su poeg” Jeesus ehk uus Aadam (1Kr 15:45) viitab algul Maarjale uue Eevana, sest “naine” oli nimi, mille Aadam andis Eevale (1Ms 2:23). Seejärel ta laiendab Maarja emaduse veresugulusest vaimsele sugulusele andes kalleima jüngri talle pojaks. Lõpetuseks teeb ta selgeks, et Maarja on tema järgijate ema, kui ta ütleb ainukesele ustavalt ristini järginud jüngrile: “Vaata, see on su ema!”

Jumala plaan ei olnud päästa inimesed ainult juriidiliselt kuulutades usklikud või heategijad õndsaks, vaid pigem on selle plaani keskmes perekond. Inimene pääseb liitudes Jumala perekonda saades Jumala lapseks (Rm 8:14–17, 1Jh 3:1–2). Jeesus õpetas, et Jumal ei ole ainult Issand (Isand), vaid ka Isa (Mt 6:8–9). Paulus kirjutab: “[Jeesus] oleks esmasündinu paljude vendade seas.” (Rm 8:29).

Kui nüüd Jeesus on meie vend ja Jeesuse Isa on meie Isa (Jh 20:17), siis on selge, et Jeesuse ema on ka meie ema. Jeesus saatis meile Vaimu, milles võime hüüda Jumalale: “Abba, isa” (Rm 8:15). Ta tegi meist oma perekonna liikmed, vennad/õed, oma Isa ja ema lapsed.

Maarja – taeva kuninganna

Vana testamendi Taaveti kuningriigi kuldaeg oli Iisraelile eelpilt tulevast Messia
kuningriigist, mis on igavene. Jumal ilmutas Taavetile: “… Issand annab sulle järeltuleva soo. Kui su päevad täis saavad ja sa puhkad koos oma vanematega, siis ma lasen pärast sind tõusta sinu järglase, kes tuleb välja sinu niudeist, ja ma kinnitan tema kuningriigi. Tema ehitab mu nimele koja ja mina kinnitan tema kuningriigi aujärje igaveseks ajaks. Mina tahan olla temale isaks ja tema peab olema mulle pojaks!” (2Sm 7:11–14).

Jeesus on Jumala (Mk 1:1) ja Taaveti poeg (Mt 1:1). Ingel ütleb Maarjale: “Issand Jumal annab talle tema isa Taaveti trooni.Ja ta valitseb kuningana Jaakobi soo üle igavesti ning tema valitsusele ei tule lõppu.” (Lk 1:32–33).

Jeesus on siis nagu Taavet Jumala kuningriigi kuningas ja vaadates, milline oli Vana testamendi Taaveti õukond näeme, et sealgi oli kuninganna – ja see kuninganna oli kuninga ema.

Samal viisil kui vanas lepingus kuningas austas oma ema, nii ka Jeesus on austanud Maarjat ja krooninud tema taeva kuningannaks (Ilm 12:1). Samuti kui Iisraeli 12 suguharu austasid kuningannat, nii ka 12 apostli peale ehitatud kirik austab veelgi kõrgemale tõstetud kuningannaema, Vabastaja ema Neitsi Maarjat, kes on ka kõigi nende ema “kes hoiavad tallel Jumala käske ning kellel on Jeesuse tunnistus” (Ilm 12:17).

Maarja – eestpalvetaja

Kirik kutsub usklike paluma Maarjalt eestpalveid. Maarja poole ei palvetata, vaid palvetatakse koos temaga: “Nemad kõik olid püsivalt ühel meelel palvetamas koos Jeesuse ema Maarja ning naistega ja Jeesuse vendadega.” (Ap 1:14)

Paulus kutsub kristlasi üles “anuma, palvetama, tegema eestpalveid ja tänupalveid kõigi inimeste eest” (1Tm 2:1). Protestandidki palvetavad sageli üksteise eest ja toimivad sel viisil vahendajatena inimeste ja Jumala vahel. Samal viisil ka katoliiklased paluvad eestpalveid nii maa peal kui taevas olevatelt pühadelt. Eestpalved ei vähenda mingil viisil Jeesuse erilist vahemehe positsiooni inimeste ja Jumala vahel, vaid ühtuvad sellega ja tunnistavad selle jõudu. Maarja ei ole Kristusest eraldiseisev teine vahendaja, vaid tema vahendajaks olemine toetub täielikult Kristuse vahendusele ja on sellest sõltuv.

Vanas testamendis kuningannaema toimib vahendajana ja eestpalvetajana kuninga ja rahva vahel. Vastavalt tuleb Uues testamendis Maarja vahendajaks olemine esile Kaana pulmas, kus ta toob pulmaliste probleemi Kristuse ette: “Neil ei ole enam veini” (Jh 2:3). Kristus ei olnud veel alustanud avalikku tegevust jutlustaja ja imedetegijana, ega olnud tal seda plaanis teha ka Kaanas (Jh 2:4). Maarja järgnev tegevus tuletab meelde Jeesuse sõnad: “Kõike, mida te iganes palves endale palute – uskuge, et te olete saanud, ja see saabki teile!” (Mk 11:24) Maarja nimelt käsib teenijatel teha nii nagu Jeesus ütleb, palutud ime on juba toimumas, kuigi Jeesus oli andnud näiliselt eitava vastuse (Jh 2:5). Maarja usk ja palve kannavad vilja ja Jeesus teeb esimese imeteo (Jh 2:7–9).

Piibel on siinkohal vahendanud Maarja poolt paljudele (isegi kõigile) inimestele suunatud üleskutse, mis võtab täiuslikult kokku Maarja ülesande vahendajana: “Mida iganes tema teile ütleb, seda tehke!” (Jh 2:5) Maarja juhatab uskliku alati Kristuse juurde.

Kirik ei palu ja ülista Maarjat tema enda pärast, vaid et ta on parim teejuht Vabastaja ja Päästja juurde. Kirik vaatab Kristust Maarja silmadega ja Maarjat Kristuse silmadega. Võime julgelt läheneda meie kuninganna ja ema kaudu meie Isa ja kuningat, teda, kes ise valis meie juurde tulemiseks Maarja.

Maarja – kaaslunastaja

Kirik usub ühte Lunastajasse, Jeesusesse Kristusesse. Nii nagu eestpalvete vahendajana, nii ka kaaslunastajana Maarja toetub täielikult Kristuse vahendusele ja ei suuda ilma temata midagi. Samas ei ole Maarja ka ainuke Kristuse lunastustöös kaasategev inimene. Palvetades teineteise eest, pakkudes kannatused ja probleemid Jumalale, pühitsedes igapäevased toimingud, kuulutades evangeeliumi, toimetades sakramente ja muul viisil teevad kristlased Kristuse lunastustöö lähedalolevaks ajast aega ja aitavad kaasa hingede pääsemisele. Paulusegi meelest Kristus oli kindlasti ainuke Päästja, aga ta kirjutas: “Ma olen kõigile saanud kõigeks, et igal juhul mõned päästa.” (1Kr 9:22) Järelikult kristlased osalevad Jumala päästetöös teisejärguliste päästjatena, töökaaslastena (1Kr 3:9), kaaslunastajatena.

Kannatusel on eriline lunastav väärtus, sest Kristus lunastas meid oma kannatusega. Kristlane ei tunne õudust, masendu ega lange murre või lootusetusse kohates kannatusi. Vastupidi, ta rõõmustab, et võib kannatada Kristuse pärast ja koos Kristusega (Mt 5:11–12). Paulus ütleb: “Nüüd ma rõõmustan oma kannatustes teie pärast, ja oma ihus ma täidan puuduvat osa Kristuse kannatustest tema ihu, see tähendab koguduse heaks.” (Kl 1:24) Paulus õpetab kristlase kannatuse seosest päästega tõdedes, et “kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse” (Rm 8:17).

Miks kirik siis nimetab eriti Maarjat kaaslunastajaks? Seda tuleb mõista tema lähedases ja eraldamatus ühenduses Kristusega. Koos Jeesusega Maarja pidi olema Saatana ja patu vaenlane (1Ms 3:15), koos Jeesusega on ta ihu ja hingega taevalikus kirkuses, koos nad on kuningas ja kuninganna, koos uus Aadam ja uus Eeva. Ei olnud juhus, et ingli esimesed sõnad Maarjale peale tervitust olid: “Issand on sinuga!“ (Lk 1:28). Ei ole ka üllatuslik, et kui suurim osa Jeesuse järgijatest hülgas tema kannatuse hetkel, siis Maarja oli ustavalt lähedal (Jh 19:26).

Maarja kannatas Jeesusega lõpuni. Me ei suuda ettegi kujutada, kui suurt valu Maarja tundis südames nähes kallist ja süütut poega piitsutatuna, pilgatuna ja tapetuna ristil. Simeoni ennustus “sinu endagi hinge läbistab mõõk” (Lk 2:35) täitus. Kuna kannatusel on eriline väärtus, ja kuna Maarja osales Kristuse kannatuses erilisel viisi, on ta erilisel viisil ka kaaslunastaja. Ta on täiuslikem võimalik kaaslunastaja, kuna tal ei olnud omi patte, mille eest pakkuda kannatusi, nii et kõik tema kannatused on teistele kasuks.

Neitsi Maarja on teatud viisil proov sellest, kui hästi kristlane on mõistnud ja vastu võtnud evangeeliumi. Kristlane, kellele Maarja on ema, elab piibellike tõdede keskel. Maarjaga kristlase elus teostuvad Vana testamendi eelpildid Eevast, lepingulaekast ja kuningannaemast. Kristus lõi kiriku vaimseks koduks, perekonnaks, kus on Isa, ema, vennad ja õed.

Eelmainitud tõsiasjade üle kirik mõtiskleb ja ülistab läbi kõigi sugupõlvede (Lk 1:48) palvetades Ole tervitatud Maarja – palvet, mida ta soovitab siiralt kõigile hea tahtega kristlastele:

Ole tervitatud Maarja, täis armu, Issand on sinuga. (Lk 1:28)
Õnnistatud oled sa naiste seas ja õnnistatud on sinu ihu vili Jeesus. (Lk 1:42)
Püha Maarja, Jumala Ema, palu meie, patuste eest, nüüd ja meie surmatunnil.